CIF ja CFR Incoterms 2020: erinevus, kindlustus ja lõksud

CIF on lühend väljendist Cost, Insurance and Freight, kulu, kindlustus ja frakt. CFR on lühend väljendist Cost and Freight, kulu ja frakt. Mõlemad reeglid kuuluvad meretranspordi Incotermide perekonda, koos FAS ja FOB-iga, ning kehtivad ainult mere- või siseveetranspordi puhul, kus poolte vahel on kokku lepitud lähte- ja sihtsadam.

Mõlema reegli puhul korraldab ja maksab müüja peamise veo kuni kokkulepitud sihtsadamani. Erinevus puudutab ainult kindlustust: CIF puhul peab müüja sõlmima kindlustuse ostja kasuks; CFR puhul ei ole kindlustus kummagi poole kohustus ning ostja vastutab ise selle sõlmimise eest, kui ta seda soovib.

Prantsuse tolli peadirektoraat tuletab meelde, et need neli meretranspordi reeglit on mõeldud puist- ja tavakaubale: konteinerveod kuuluvad põhimõtteliselt multimodaalsete Incotermide, eelkõige CPT ja CIP alla. Praktikas kasutatakse CIF-i ja FOB-i siiski laialdaselt konteinersaadetiste puhul, sealhulgas Hiinast.

Punkt, kus risk läheb müüjalt ostjale üle, on CIF-i ja CFR-i puhul sama: hetk, mil kaup laaditakse kokkulepitud lastimissadamas määratud laeva pardale. Sellest hetkest alates kannab meretranspordi ajal tekkinud avarii või kahju ostja, isegi kui müüja jätkab frakti maksmist kuni sihtsadamani.

See riski ülemineku ja kulude ülemineku lahusus on iseloomulik nn C-reeglitele Incotermides, CFR, CIF, CPT ja CIP. Just seda punkti ajab algaja ostja sageli segi, uskudes ekslikult, et sihtkohani frakti maksev müüja vastutab kauba eest kuni selle saabumiseni.

CIF puhul peab müüja sõlmima kindlustuspoliisi, mis katab vähemalt kauba hinna, mida on suurendatud 10%, lepingu valuutas, ostja kasuks. Kui pole kokku lepitud teisiti, vastab Incoterms 2020 reegli nõutav kate klauslitele Institute Cargo Clauses (C), või sarnasele katele: see on reegli ette nähtud miinimumtase, mitte kõigi riskide garantii.

See miinimumkate kaitseb piiratud loetelu suurõnnetuste vastu, tulekahju, plahvatus, madalikule sõitmine, ümberminek, uppumine või osalus üldavariis, kuid jätab välja tavalise osalise avarii ja osalise varguse. Ostja, kes vajab laiemat katet, peab kas läbi rääkima müüjaga kõrgema klausli üle või sõlmima ise täiendava ad valorem kindlustuse.

Incoterms 2020 revisjon eristas just CIF-i ja selle multimodaalse vaste CIP saatust: CIP nõuab nüüd kõigi riskide katet, klauslid Institute Cargo Clauses (A), samal ajal kui CIF jäi klauslite (C) miinimumtasemele. Kaks reeglit, mis tundusid vahetatavad, katavad seega alates 2020. aastast kahte väga erinevat kindlustustaset.

CFR puhul pole müüjal mingit kindlustuskohustust, ei enda ega ostja kasuks. Kui ostja soovib meretranspordi ajal olla kaitstud, peab ta enne pardaleveo alustamist korraldama oma poliisi.

Müüja poolt CIF-is ja CFR-is makstav kulu lõpeb põhimõtteliselt laeva saabumisel kokkulepitud sihtsadamasse, lossimist arvestamata. Laeva lossimiskulud ja neist tulenevad käitluskulud jäävad ostja kanda, välja arvatud juhul, kui müüja sõlmitud veoleping näeb ette teisiti.

See piirang selgitab suure osa Hiinast pärit saadetiste vaidlustest: atraktiivse hinnaga näidatud CIF- või CFR-hinnapakkumine võib peita müüja agendi poolt allahindluse hinnaga läbiräägitud frakti, mis nõutakse seejärel sihtkohas tagasi sadama käitluskulude, toimikutasu või kohaliku esindaja arvestatud seisurahade näol.

Üks lihtne orientiir piirab seda riski: küsige enne pardalevedu kirjalikult CIF- või CFR-hinnas sisalduvate kulude loetelu kuni sihtsadamani, ning keelduge teist korda maksmast teenuse eest, mis on juba selles hinnas sees.

Liidu tolliseadustiku artikkel 71 näeb ette, et transpordi- ja kindlustuskulud kuni liidu tollitsooni sisenemise kohani kuuluvad tolliväärtusele lisatavate elementide hulka, kui need pole juba arvehinnas sees. Praktikas sisaldab CIF- või CFR-hinnaga liidu sadamani esitatud arve juba neid kulusid: enamikul juhtudel pole selle sadamani jäävas teekonna osas midagi lisada.

Nüanss tuleneb Incotermis kokkulepitud kohast: kui arvehind katab liiduülest vedu, mis ulatub kaugemale sisenemispunktist, tuleb vastav osa tuvastada ja arvutuse alusest eemaldada, mis eeldab üksikasjalikku veolepingut.

Selles osas lihtsustavad CIF ja CFR näiliselt deklaratsiooni võrreldes FOB-tüüpi Incotermiga, kus ostja peab ise taastama ja lisama frakti kulu kuni sisenemispunktini. Sellel lihtsusel on hind: see sõltub täielikult müüja teatatud hinna usaldusväärsusest, mida on pärast kauba pardalevedu raske kontrollida.

FOB-is, nagu CIF-is ja CFR-is, läheb risk ostjale üle laeva pardalevedamisel. Erinevus seisneb selles, kes korraldab ja maksab peamise veo eest: FOB-i puhul sõlmib lepingu otse oma ekspedeerija või laevandusettevõttega ostja, mitte müüja.

See korraldus muudab olukorda kolmes punktis: ostja valib oma ekspedeerija ja peab ise hindade üle läbirääkimisi, ta teab frakti tegelikku kulu, mitte täpsustamata marginaaliga CIF- või CFR-hinda, ning ta hoiab kontrolli oma lasti jälgimise üle, mis piirab riski, et teavet üksi kontrolliv agent kehtestab lisakulusid.

FOB nõuab vastutasuks ostja poolt rohkem korraldust, koos usaldusväärse ekspedeerijaga, keda tuleb ise jälgida. Seetõttu valivad mõned ostjad väikeste ühekordsete mahtude puhul CIF-i või CFR-i, ning lähevad üle FOB-ile, kui nende mahud ja kogemus kasvavad.

Sorva vaatab tehase hinnapakkumised üle enne allkirjastamist ning kontrollib pakutud Incotermi, teatatud frakti üksikasju ja kulusid, mis jäävad või ei jää ostja kanda sihtsadamas. Meie hiinakeelne meeskond Guangzhous peab kohalikus keeles otse läbirääkimisi tehase ja selle ekspedeerijaga, et selgitada välja, mis CIF- või CFR-hinnas enne pardalevedu tegelikult sisaldub.

Enamikul juhtudel te tasu ei maksa: avate toimiku, meie peame teie eest kauba üle läbirääkimisi ja võtame vahendustasu selle tehasehinnalt. Tootmisest tarneni ulatuva tellimuse puhul korraldab meie teenus Tootmine ja tarne teie nimel frakti ja tollivormistuse, koos selge ülevaatega sihtkoha kuludest enne laeva väljumist.